Oli aeg, mil maailm oli hõivatud mõõtmiste ja arengu kirjeldustega. Irooniline on see, et need kas välistasid või minimeerisid just need inimesed, kes peaksid olema arenduskogemuse keskmes, selle otsesed kasusaajad. Sellised näitajad nagu sisemajanduse koguprodukt (SKP), sissetulek elaniku kohta või välisvaluutareservid võivad meile majanduse seisundi kohta midagi öelda. Kuid need räägivad meile vähe sellest, kui võrdselt jaotatakse arengu vilju. Seetõttu oli inimarengu mõiste tekkimine ja kasutuselevõtt nii värskendav hetk arengumõtlemise ajaloos.
Kuid isegi siis, kui inimarengu kontseptsioon hakkas üha enam kõlama, ei hakanud see vestluses kunagi domineerima. Tähelepanu pärast võistles neoliberaalne narratiiv, mida toetasid mõned globaalse süsteemi võimsaimad tegijad. Need osalejad pooldasid majanduste ja ühiskondade valitsemise lähenemisviisi, mis on otseses vastuolus inimarengu idee ja ideaaliga. Paul Krugman nimetas seda kontrrevolutsiooniks, millest sai hegemooniline poliitiline tegevusraamistik enamikus maailma riikides. Selle revolutsiooni puudused ilmnesid ka varem, kuid COVID-19 pandeemia on need enneolematul viisil paljastanud. On aeg tagasi nõuda arusaam inimkesksest arengukogemusest nii mõtlemises kui ka poliitikakujundamises.
Asi ei ole niivõrd inimarengu ümberdefineerimises või inimarengu indeksi teistmoodi uuendamises. Vaevalt on vaja inimesi veenda, et alternatiivi on vaja: see alternatiiv on juba olemas, kuid seda tuleb mängureeglite muutmise otsustava raamistikuna suruda. Inimesed teavad kogu maailmas – ilma kahtlusteta, elukogemusest –, et neoliberalism lihtsalt ei tööta. Vestlused on lihtsalt killustatud, muutudes Kreeka või Hispaania või selle või teise Aafrika osa kohta.
Siin on inimarengu raamistikul oma roll: see võib killustunud vestlusi omavahel siduda ja ära kasutada tõsiasja, et sellised institutsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank peavad lõpuks endasse vaatama. See võib aidata tagada, et see sisekaemus ei tooks kaasa ajutisi leevendavaid jõupingutusi, vaid muutuks poliitikakujundamise peavoolu osaks. Lähtepunktiks peavad olema laiaulatuslikud eesmärgid ühiskonna edenemiseks; majanduslikke vahendeid tuleks seejärel kohandada, et aidata neid eesmärke saavutada. Siis tuleb riik ümber teha, et avaliku poliitika kujundamisel oleks silmas peetud pikaajalist perspektiivi.
Ühest küljest on inimarengu retoorika saanud tõmbejõudu ja võitnud ideede lahingu. Teisest küljest ei ole retoorika tõlgitud konkreetseks poliitikaks. Seda seetõttu, et sotsiaalset ja majanduslikku arengut puudutavate otsuste tegemisel domineerivad rahandusministeeriumid ja keskpangad, mida juhib neoliberaalne loogika, mis on vastuolus pikaajalise arengu mõtteviisiga. Tõhusam koostöö selliste osalistega on oluline tagamaks, et inimareng on riiklike keskpika perioodi kuluraamistike määratlemise lahutamatu osa. Eriti Aafrikas kasutavad valitsused neid raamistikke poliitika määratlemiseks, kuid raamistikke kontrollivad kindlalt IMF ja Maailmapank. Kahjuks on need ülemaailmsed organisatsioonid inimarengule suunatud huultest hoolimata hõivatud hindade, inflatsiooni sihtimise ja muu sellisega. Lõppkokkuvõttes tähendab see enamikus Aafrika riikides püsivat kasinusseisundit.
Kuigi inimarengu kontseptsioon on ahvatlev ja intuitiivne, tuleb see sageli tagantjärele. Selle asemel, et olla poliitika kujundamise lähtepunkt, tuleb see alles pärast inflatsiooni sihtimist ja välisvõla teenindamist. Säästva arengu eesmärkidele või inimarengule pööratud tähelepanu on selle vajadusega võrreldes tühine ja on pigem viis kokkuhoiule poliitilist legitiimsust osta. Inimarengu aruande koostamine ei ole piisav, et tõsta inimarengut oma jääkpositsioonist kesksele kohale. Selleks on vaja luua koalitsioone ja koostada strateegiaid, näiteks võtta tagasi planeerimisministeeriumidele võtmeroll, mida praegu nõuavad rahandusministeeriumid. Majanduspoliitikat ja selleks kasutatavaid parameetreid tuleb kasutada kodanike sotsiaalse progressi teenistuses.
Inimarengu perspektiivi esilekerkimisest on möödas 30 aastat. Neoliberalismi jõustumisest pole enam palju möödas. Nende aastakümnete mõju on tabavalt dokumenteerinud Thomas Piketty, aga ka Oxfami ja teiste aruannetes. Maailm pole kunagi olnud ebavõrdsem ja Aafrikast on saamas vaesuse pealinn. Informaliseerumine süveneb, avatud slummid laienevad ning inimesed on täielikult lukustatud ja tõrjutud – nad visatakse ajaloo prügikasti. Inimarengu perspektiivi on ilmselgelt vaja ümber kalibreerida, pidades silmas viimase kolme aastakümne jooksul toimunud olulisi muutusi. Kuid ümberkalibreerimist vajab ka selle vaatenurga elluviimise strateegia.
2008/2009. aasta finantskriis pidi olema äratuskell, kuid neoliberalism osutus vastupanuvõimeliseks ja naasis tavapärane äri. Süsteemse kokkuvarisemise riskid muutuvad aina suuremaks ja tagajärjed hirmutavamaks. See potentsiaalne probleem peaks olema kiireloomuline üleskutse pöörata sama palju tähelepanu strateegia kui sisuga seotud küsimustele. Seda silmas pidades tuleb ajakohastada inimarengu raamistikku.
Foto CODESRIA kaudu
Adebayo Olukoshi on Rahvusvahelise Demokraatia ja Valimisabi Instituudi (Rahvusvaheline IDEA) Aafrika ja Lääne-Aasia direktor ning teaduskomitee president. Aafrika sotsiaalteadusuuringute arendamise nõukogu (CODESRIA). Ta oli Aafrika Liidu hindamiskomisjoni liige ja mitmete mõttekodade, sealhulgas Euroopa Arengupoliitika Juhtimise Keskuse ja Lääne-Aafrika avatud ühiskonna algatuse juhatuse esimees. Varem töötas ta ka ÜRO Aafrika Majandusarengu ja Planeerimise Instituudi direktorina, Aafrika Juhtimise Instituudi tegevdirektorina, Aafrika sotsiaalteaduslike uuringute arendamise nõukogu tegevsekretärina ja Nigeeria Instituudi teadusdirektorina. Rahvusvahelised suhted.
Kaanepilt: Clopin Clopant Flickri kaudu.
