Integreeritud teaduse roll maa-inimese süsteemi mõistmisel

Kuna COP27 algab, kirjutab Motoko Kotani, et vajadus rahvusvaheliste, transdistsiplinaarsete jätkusuutlikkuse teaduste järele on jõudnud uuele kiireloomulisele tasemele

Integreeritud teaduse roll maa-inimese süsteemi mõistmisel

See ajaveeb on osa ISC stipendiaatide ja teiste ISC võrgustiku liikmete seisukohtade sarjast ÜRO kliimamuutuste konverentsil (COP27), mis toimub 6.–18. novembril 2022 Egiptuses Sharm El Sheikhis.

Viimasel ajal oleme üha enam kuulnud üleujutustest, põudadest ja muudest looduskatastroofidest, mis teevad kogu maailmas laastamistööd. On tõeliselt südantlõhestav näha pilte inimestest, kes kaotavad nende laastavate keskkonnamuutuste tõttu oma kodu, elatise ja isegi elu.

See hävitamise muster tõenäoliselt jätkub, kui me ei võta olulisi meetmeid. Ja selleks, et seda tõhusalt teha, peame mõistma nii loodus- kui ka sotsiaalteadusi nende ilmastikust põhjustatud nähtuste taga.

Jaapan asub ühes maailma geoloogiliselt aktiivsemas osas, mis asub nelja plaadi koonduvas kohas. Oleme altid looduskatastroofidele ja paljud riigi osad on pidevas maavärinate, tsunamide, vulkaanipursete ja taifuunide ohus.

Sellegipoolest olid vähesed, kui üldse, meist valmis 2011. aasta Suure Ida-Jaapani maavärinaks ja tsunamiks, mis – sõna otseses ja ülekantud tähenduses – raputas meid põhjani. 9-magnituudine katastroof hävitas täielikult linnad, sandistas rannikumajanduse ja võttis umbes 20,000 XNUMX inimese elu. Samuti põhjustas see avarii Fukushima prefektuuri tuumajaamas.

Minu jaoks tõi hävingu ulatus teaduse ja ühiskonna suhted teravamalt fookusesse kui kunagi varem.

Vahetult pärast maavärinat olin meeleheitel, tundsin end eraldatuna ja abituna, hoolimata sellest, et sain julgustust kolleegidelt ja sõpradelt. Alles siis, kui hakkasin kuulma juhtunu üle teaduslikke arutelusid ja hakkasin otsima oma vastuseid, tundsin ma lohutust ja sidet. Siis mõistsin, et usaldusel põhinevad teaduslikud teadmised ja transdistsiplinaarne koostöö ühiskonnaga on meelerahu saavutamiseks üliolulised, eriti looduskatastroofide suhtes haavatavates kogukondades.

Praeguseks on selgeks saanud, et inimtegevus aitab oluliselt kaasa Maa süsteemi kaskaadsete muutuste tekkele. Et meil oleks lootust oma planeeti päästa, peame teaduslikult ja terviklikult mõistma Maa erinevate alamsüsteemide – sealhulgas geosfääri, atmosfääri, hüdrosfääri ja biosfääri – vastasmõju ning nende alamsüsteemide ja antroposfääri vahelisi seoseid.

Näiteks Maa veeringluse mõistmine võimaldab meil näha, kuidas aine- ja energiavoog mõjutab planeedi tervist. Kuid selle probleemi lahendamine nõuab pikki ajakavasid. Ja selles peitubki dilemma.

Põhiteadust, mis selgitab lahti Maa süsteemi ja bioloogilise süsteemi vahelisi seoseid, tuleb mõista keskmise ja pika aja ruumilises skaalas. Teisest küljest saab neid tegusid, mida me ühiskonnana tegema peame, teha ainult inimliku aja jooksul.

Arvestades, et need lühiajalised meetmed määravad kindlaks pikaajalised mõjud, on ülioluline, et edendaksime õiget mõtteviisi ning et tõenditel põhinevad poliitilised otsused keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kohta tehtaks teadusliku dialoogi kaudu paljude sidusrühmadega.

Pole liialdus öelda, et vajadus rahvusvaheliste ja transdistsiplinaarsete jätkusuutlikkuse teaduste järele on juba jõudnud uuele kiireloomulisele tasemele. Põhiteaduse ja ühiskonna jaoks on suur väljakutse ületada nähtamatud tõkked ja luua integreeritud viisil uus nägemus Maa-Inimese süsteemist.


Motoko Kotani

Motoko Kotani on Jaapani Tohoku ülikooli teadusuuringute asepresident, ISC stipendiaat ja ISC asepresident aastatel 2022–2024).



Pildi autor UNFCCC / KiaraWort kaudu Flickr.

VAADAKE KÕIKI SEOTUD ÜKSUSED

Otse sisu juurde