Jätkusuutlikkuse poole liikumine: kuidas teadusvõrgustikud võivad võrgukompassi abil midagi muuta

Miks me vajame teadmiste ühistootmist?

Teadmiste ja tegevuse koostootmine tähendab, et erinevad osapooled loovad ühiselt kontekstipõhiseid teadmisi ja teid jätkusuutliku tuleviku poole. See on alternatiivne mudel teaduse ja ühiskonna koostoime klassikalisematele vormidele, kus eeldatakse, et teadus loob uusi teadmisi, mille alusel ühiskond seejärel tegutseb. Kuna jätkusuutlikkuse probleemid on sageli liiga keerulised ja vaidlusi tekitavad, et üksikud distsipliinid saaksid ise lahendusi luua, on teadmiste ja tegevuse koostootmine paljulubav viis edasi liikuda, kuna see võimaldab kombineerida erinevat tüüpi teadmisi mõlemalt erialalt ja praktikalt. .

Mis on jätkusuutlikkusele suunatud uurimisvõrgustikud ja miks need on olulised?

Jätkusuutlikkusele suunatud uurimisvõrgustikud nagu Tulevane Maa on moodustised, mis ühendavad teaduse, poliitika ja ühiskonna osalisi geograafilistes mastaapides või sektorites, et edendada koostööd teadmiste ja/või jätkusuutlikkuse edendamise alal. Sellised võrgustikud on tavaliselt organiseeritud teatud tüüpi tugiüksuse (nt sekretariaat või juhtkomitee) ümber, mis aitab võrgustiku liikmetel täita oma ühiselt määratletud missiooni. See missioon, aga ka võrgustiku juhtimisfilosoofia ja sellega seotud tegevused erinevad võrgustike lõikes. Mõned võrgustikud keskenduvad uurimistööle, samas kui teised on rohkem huvitatud teadmiste tegevuseks muutmisest. Vaatamata oma mitmekesisele missioonile, filosoofiale ja struktuuridele jagavad võrgustikud teatud funktsioone ja võimeid, mis erinevad üksikute organisatsioonide, näiteks ülikoolide või uurimisprojektide omadest. Teadmiste ühistootmise puhul on võrgustikud eriti kasulikud oma funktsioonide poolest, näiteks erinevate osapoolte paindlikuks ühendamiseks, jõudude ühendamiseks või teabe levitamiseks.

Kuidas võrgukompass võrke toetab

Võrgukompass on oluline lähtepunkt süstemaatilise mõtiskluse protsessi struktureerimiseks selle üle, kuidas võrgud saavad mitmel viisil kaasa aidata ühistootmisele ja jätkusuutlikkuse muutustele. Metoodika töötati välja refleksiooni- ja õppeprotsessi käigus, mis viidi läbi koos Future Earthi erinevate partnerite võrgustikega, nagu GLP, GMBA, BioDiscovery, MRI, PAGES ja ITD Alliance, et paremini mõista, kuidas globaalsed uurimisvõrgustikud võivad olla säästvasse arengusse panustamisel tõhusamad ja koostöövalmid. .

Joonis 1: Võrgukompass: neli üldist tegevusvaldkonda, millest igaühel on viis alamvälja, mille kaudu võrgustikud püüavad soodustada teadmiste koostootmist jätkusuutlikkuse muutmiseks (Schneider et al. 2021).

Võrgukompass aitab võrgustikel kriitiliselt mõelda kaastootmise rollile oma missiooni täitmisel ja selle üle, kuidas nad saavad sellega seotud potentsiaali parandada. Kompassi abil saavad võrgustikud analüüsida erinevaid viise, kuidas nad ühistootmist edendavad – näiteks üksikute võrgustikuliikmete kaudu konkreetses kontekstis, võrgustikuliikmete kogukonna ja/või võrgustiku tugiüksuse kaudu.

Seni on võrgukompassi kasutatud järgmistel eesmärkidel:

Tegevusstrateegiate väljatöötamine uue võrgustiku loomisel
Olemasolevate võrgustike tegevusstrateegiate hindamine ja ümbertöötamine
Ühise mõistmise ja usalduse edendamine võrgustikes
Võrgustikevaheliste koostöövõimaluste tuvastamine

Kuna ühistootmisprotsesside kaasamine võib olla keeruline ülesanne, mis nõuab uudseid, testimata strateegiaid ja võrgustike endi põhimõttelisi ümberkujundamisi, on võrgustike sees ja nende vahel õppimine ülioluline.

Võrgukompassi kasutamine ühistootmise tugevdamiseks

Võrgukompass pakub iteratiivset, samm-sammult lähenemist, mis aitab võrkudel süstemaatiliselt mõelda ja edendada ühistootmisprotsesse.

Esimese sammuna määratlevad võrgustikud oma missiooni ja jätkusuutlikkuse eesmärgid. Teises etapis tuleb määratleda tegevused, mis vastavad määratletud missioonile ja eesmärkidele. Siin pakub võrgukompass nelja üldist tegevusvälja, mida saab kasutada süstemaatiliseks refleksiooniks:

1. tegevusvaldkond: erinevate osalejate ja skaalade ühendamine, et võimaldada ühistootmist

Võrgustikud võivad endalt küsida: kas meie missiooni saavutamiseks on (eesmärgiks) kutsuda kokku osalejaid erinevatest distsipliinidest, ühiskonnasektoritest, kohtadest ja skaaladest? Ja kas me (sihime) selle kaudu ehitada kogukonda, mis tegeleb teadmiste ja tegevuse koostootmisega? Seejärel saab kindlaks teha konkreetsed seotud tegevused, nt konverentside või töötubade korraldamine.

2. tegevusvaldkond: võrgustiku liikmete toetamine kaastootmises

Võrgustikud võivad endalt küsida: kuidas saame aidata oma liikmetel ühistootmist nende kontekstis rakendada? Konkreetsed tegevused võivad hõlmata teabe pakkumist, koolituskursusi ja rahastamisvõimalusi.

3. tegevusvaldkond: ühistootmise edendamine, et kasutada ära võrgustiku ümberkujundavat jõudu

Võrgustikud võivad endalt küsida: kuidas saame suunata oma liikmete jõupingutusi, et saada ühiselt tugevamaks? Asjakohased tegevused oleksid sünteesaruannete koordineerimine, kogukonna nähtavuse suurendamine või panus kõrgetasemelistesse poliitikaprotsessidesse.

4. tegevusvaldkond: võrgustiku uuendamine ühistootmise tugevdamiseks

Võrgustikud võivad küsida: Milliseid uuendusi on vaja, et tugevdada võrgustiku suutlikkust osaleda ühistootmises? Asjakohased tegevused oleksid eneserefleksioon, visiooni arendamine või uudsete ühistootmisviiside prototüüpimine.

Nende tegevuste väljaselgitamisel võib olla kasulik keskenduda esmalt olemasolevate tegevuste olulisuse uuesti läbimõtlemisele ja seejärel arutada, millised muud tegevused võiksid edasiliikumiseks olla olulised.

Kui need tegevused on kindlaks tehtud, tuleb kolmandaks sammuks uurida nende potentsiaali võrgustiku jätkusuutlikkuse eesmärkide tõhusaks saavutamiseks. Siin võivad võrgustikud endalt kriitiliselt küsida, miks nad usuvad, et tuvastatud tegevused aitavad kaasa jätkusuutlikkusele. Võimalikud küsimused järelemõtlemiseks võivad ulatuda probleemidiagnooside, teadmiste lünkade ja kontekstitingimuste uuesti läbivaatamisest kuni võimalike takistusteni või vajalike ressursside ja oskusteni. Sõltuvalt nende refleksiooniprotsesside tulemustest võivad võrgustikud kohandada oma olemasolevaid strateegiaid (nt suuremat rõhku panna uuendustele oma võrgustikes) ja/või muuta oma tegevusportfelli (nt visiooni arendamise või koolitustegevuse tutvustamine).

Lühidalt

Võrgukompass võib olla jätkusuutlikkusele orienteeritud uurimisvõrgustike võtmetööriist, et kasutada ära oma potentsiaali ühistootmiseks. Seda saab kasutada nii varasemate jätkusuutlikkuse alaste tegevuste hindamiseks kui ka tuleviku strateegiliseks planeerimiseks ja seeläbi ühistootmisprotsesside tugevdamiseks.

Joonis 2: Näide võrgukompassiga töötavast rühmast (Fotod: Franziska Orler).

Lisateavet leiate siit:

Lugege praktilisi juhiseid

Lugege kogu artiklit:

Flurina Schneider, Theresa Tribaldos, Carolina Adler, Reinette (Oonsie) Biggs, Ariane de Bremond, Tobias Buser, Cornelia Krug, Marie-France Loutre, Sarah Moore, Albert V Norström, Katsia Paulavets, Davnah Urbach, Eva Spehn, Gabriela Wülser, Zondervan, Teadmiste ja jätkusuutlikkuse muutuste koostootmine: globaalsete teadusvõrgustike strateegiline kompass, Praegune arvamus keskkonnasäästlikkusest, Vol. 49, 2021, lk 127–142.

See ülevaade pärineb teemanumbrist Praegune arvamus keskkonnasäästlikkusest teemal Teadmiste seis sotsiaalsete muutuste kohta jätkusuutlikkuse suunas.

See blogi postitati algselt Soziale Ökologie.

Flurina Schneider on ISOE teadusdirektor ning sotsiaalse ökoloogia ja transdistsiplinaarsuse professor Frankfurdi Goethe ülikoolis. Tema uurimustöö keskendub õppimisele ja tegevusele jätkusuutlikkuse ümberkujundamiseks, samuti jätkusuutlikkust toetavale transdistsiplinaarsele uurimistööle ja teaduspoliitikale. Ta lõpetas Baseli ülikoolis geograafia, botaanika ja õigusteaduse erialal ning sai Berni ülikoolis doktorikraadi ja venia docendi.
Theresa Tribaldos on Šveitsis Berni ülikooli arendus- ja keskkonnakeskuse õiglase majanduse ja inimeste heaolu mõjuvaldkonna juht. Tema uurimustöö keskendub transdistsiplinaarsetele lähenemisviisidele jätkusuutlikkuse ümberkujundamises, õigluse küsimustes toidusüsteemides, toidusüsteemide ümberkujundamises ja jätkusuutlikule regionaalarengule mägedes.
Stefanie Burkhart töötab teadusassistendina ISOE-s uurimisüksuses Transdistsiplinaarsed meetodid ja kontseptsioonid. Ta õppis Frankfurdi Goethe Ülikoolis ja TU Darmstadtis Ameerika uuringuid ja politoloogiat ning rahvusvahelist uuringut/rahu- ja konfliktiuuringuid. Tema uurimistöö keskendub transdistsiplinaarsetele bioloogilise mitmekesisuse uuringutele, inimeste heaolule ja ökosüsteemiteenustele ning teaduse ja poliitika liidestele.

Päise pilt: Flurina Schneideri võrgukompass,