Miks me vajame ÜRO hartat – Rahvusvaheline Teadusnõukogu

Loe Digitaalne harta ja jätke oma kommentaarid hiljemalt 31. jaanuariks 2020.

ÜRO peasekretär António Guterres kordab, et kliimakatastroofide ärahoidmiseks, vaesuse vastu võitlemiseks, ebavõrdsuse vähendamiseks ja ohjeldamatu natsionalismi peatamiseks on meil vaja põhjalikke muutusi. Ta tegi seda näiteks septembris New Yorgis toimunud ÜRO kliimakriiside ja säästva arengu eesmärkide (SDG) tippkohtumistel.

ÜRO juhil on piisavalt põhjust muretsemiseks. Teaduspublikatsioonide mägi viitab ohule, milles me seisame. Tõenäoliselt on kõige muljetavaldavamad ja põhjalikumad aruanded koostanud valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC). Teadusringkonnad on teinud täiesti selgeks, et jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajame sügavaid muutusi.

Tagantjärele on kahetsusväärne, et digiteerimist ei mainitud peamistes rahvusvahelistes poliitilistes lepingutes, mille riigipead ja valitsused 2015. aastal vastu võtsid. Ilmselgelt on sellel mõju ÜRO 2030. aasta tegevuskava, mis hõlmab 17 kestliku arengu eesmärki, ja Pariisi kokkuleppe saavutamist. kliimamuutuste kohta. Tehisintellekt (AI), masinõpe, virtuaalreaalsus ja sellega seotud arengud toovad kokku tehnoloogilise revolutsiooni, mida ei saa ignoreerida.

Digitaalsed muutused avaldavad mõju – mõned neist on kasulikud, teised kahjulikud – igale kestliku arengu eesmärgile, ulatudes vaesuse leevendamisest ressursitõhususeni, valitsemisest energia- ja liikuvussüsteemideni, tööhõivest riikidevaheliste partnerlusteni. Digitehnoloogia kiirendab fundamentaalseid ühiskondlikke ja majanduslikke muutusi (Sachs et al, 2019).

Google'i endine tegevjuht Eric Schmidt on öelnud, et tehisintellektil põhinevad süsteemid võivad järgmise viie kuni kümne aasta jooksul lahendada Nobeli preemiat väärt teaduslikke mõistatusi. Kas need võiksid olla ka mängu muutja, mida vajame jätkusuutlikkuse suunas muutumise hõlbustamiseks? Hästi integreerituna võivad digitaliseerimise ja jätkusuutlikkuse ümberkujundamise kaks megatrendi kujundada 21. sajandit positiivselt. Need võivad luua inimkonna heaolu mudeli, mis on lahutatud ressursside tarbimisest ja heitkogustest. Samal ajal võib see ühendada majanduskasvu ja sotsiaalse progressi.

Saksamaa globaalsete muutuste nõuandekogu (Wissenschaftlicher Beirat Globale Umweltveränderungen – WBGU) avaldas hiljuti juhtraporti pealkirjaga „Meie ühise digitaalse tuleviku poole“ (vt. Sabine Balk ajakirjas D+C/E+Z e-Paper 2019/07, monitori sektsioon). See näitab kahte olulist, paradoksaalset asja:

Digitaaltehnoloogiatel on potentsiaal hõlbustada kiiret üleminekut rohelise majanduse suunas (soodustades paljudes sektorites COXNUMX-heite vähendamist, mitmekordistades ressursi- ja energiatõhusust ning parandades ökosüsteemide järelevalvet ja kaitset), kuid
Üha kiirem digitaliseerimine ei ole seni toonud jätkusuutlikkuses meile vajalikku kannapööret. Selle asemel süvendab ja pikendab see jätkusuutmatuid kasvumustreid.

Nendele kahele järeldusele on viimastes väljaannetes jõudnud ka ÜRO digitaalse koostöö paneel (2019) ja teaduskonsortsium „Maailm aastal 2050” (2019). On selge, et digitaliseerimise ja jätkusuutlikkuse muutuste vahel puudub automatism. Puuduv lüli on valitsemine. Poliitikakujundajad peavad tegutsema kiiresti, et inimkond saaks hakkama kliimaprobleemidega ja saavutaks kestliku arengu eesmärgid ning ehitaks sillad digitaalse innovatsiooni ja jätkusuutlikkuse muutuste vahel.

Tehnoloogiline revolutsioon

Täpsustuseks: jätkusuutlikkuse muutused digitaalajastul ei seisne lihtsalt nutikates stiimulites, mis käivitavad kiired tehnoloogilised lahendused. Kaalul on palju rohkem. Meie ühiskondades toimuvad sama dramaatilised muutused kui muutused, mille tõi kaasa varasematel aegadel trükipress või aurumasin. Oleme sisenemas inimtsivilisatsiooni uude ajastusse. Muuhulgas mõjutavad paradigma muutused „inimarengu” ja „jätkusuutlikkuse” tähendusi.

Peame arvestama, et digitaliseerimine ei ole omaette õnn. See on ambivalentne:

Ühest küljest on see rohelise majanduse ja riikidevahelise võrgustiku potentsiaalne võimaldaja, millel on palju võimalusi inimeste ühendamiseks kogu maailmas ja ülemaailmse koostöö kultuuri edendamiseks.
Teisest küljest võib digitaliseerimine süvendada sotsiaalseid lõhesid, süvendada keskkonnariske ja destabiliseerida ühiskondi.

Et ohtudest aru saada, peame kiiresti õppima. WBGU on digitaalajastul tuvastanud mitmeid süsteemseid riske. Need hõlmavad järgmist:

Digitehnoloogiad sõltuvad konkreetsetest ressurssidest ja suurest energiatarbimisest. Kui me energiasüsteeme ei tee süsinikdioksiidiheite vähendamiseks ega loo ringmajandust, ületab digitaalselt juhitud majanduskasv planeedi piirdeid. Saavutatakse maakera süsteemi murdepunktid (näiteks Gröönimaa jääkilbi sulamine).
Suurandmetest juhituna häirivad tehisintellekt ja masinõpe tööturge. Koondatakse mitte ainult sinikraed, vaid ka kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, sealhulgas juristid, raamatupidajad ja insenerid. Ühelgi riigil pole nende väljakutsetega toimetulemiseks loodud sotsiaalkaitsesüsteemi. Meie majandused ja haridussüsteemid on halvasti ette valmistatud.
Digitaalsed tööriistad võimaldavad jälgida kõiki, samas kui suurandmete analüüsi ja sotsiaalsete hindamissüsteemide abil saab mõista ja manipuleerida inimeste individuaalset ja kollektiivset käitumist. Demokraatia, vabadus ja inimväärikus on ohus, kui digitaalsed muutused teenivad autoritaarseid impulsse.
Kohanema peavad ka riiklikud teadussüsteemid. Digipöörde võimalused on sügavad. Digitehnoloogiad loovad uue 21^st sajandi infrastruktuuri transformatiivsete muutuste keerukuse mõistmiseks ja sellele vastavalt reageerimiseks. Riiklikud teadussüsteemid näevad aga vaeva, et kohandada oma infrastruktuure, prioriteete ja protsesse nende uute võimaluste ja väljakutsetega. Kui nad ei ühenda selle areneva andmemahuka teadusmaailmaga, ei saa nad edeneda, seisavad isolatsioonis. Globaalse põhja ja globaalse lõuna vahel hakkab tekkima veel üks teadmistelünk. Peame selle suundumuse peatama, sest see ei kahjusta mitte ainult arengumaid. See kahjustab kogu rahvusvahelist üldsust.
Tehisintellekti, suurandmete analüüsi, genoomiuuringute ja kognitiivteaduste kombinatsioon on ohtlik veel ühelgi viisil: see avab ukse inimestele, kes saavad füüsilises, kognitiivses või psühholoogilises mõttes "täiustatud". Kahtlemata püütakse homo sapiensit "optimeerida". Antropotseen on ajastu, mil planeedi kujundasid inimesed. Digitaalses antropotseenis saavad inimesed end ümber kujundada. Kindlasti vajame eetilisi kaitsepiirdeid, kuid meil neid veel pole. See küsimus ulatub 2030. aasta tegevuskava horisondist palju kaugemale.

Peame valmistuma

Mitmel põhjusel pole me ülaltoodud väljakutsetega toimetulemiseks piisavalt valmis. Teadus tervikuna ei kasuta veel digitaalrevolutsiooni vahendeid. Jätkusuutlikkuse teadus ja digitaalseid uuendusi käsitlevad uuringud ei ole üksteisega piisavalt seotud. Teadmised selle kohta, millist mõju avaldab digitaalne dünaamika avalikele asutustele (sh loomulikult ka mitmepoolsetele organisatsioonidele nagu ÜRO), on endiselt vähe arenenud. Ka seda, kuidas jätkusuutlikkus ja digitaalsed transformatsioonid on omavahel seotud, pole piisavalt uuritud. Meil napib avalikku diskursust selle kohta, milline võiks välja näha inimkeskne jätkusuutlik digiajastu ning selline diskursus ei tohi kaasata ainult poliitikakujundajaid, vaid ka ettevõtteid, kodanikuühiskonda ja akadeemilisi ringkondi.

Kahtlemata on vaja kiiresti tegutseda. Peame haarama võimalustest, suunates võimsad tehnoloogilised uuendused jätkusuutlikkusele.

Seetõttu on WBGU ühendanud jõud teiste teadusorganisatsioonidega, sealhulgas Rahvusvahelise Teadusnõukogu, Future Earthi, ÜRO ülikooliga ning mitmete partneritega Aasiast ja Aafrikast. Septembris New Yorgis toimunud ÜRO üritustel käivitasime ÜRO jätkusuutliku digiajastu harta eelnõu. Seda nimetatakse "Meie ühine digitaalne tulevik” ja see võib olla aluseks ülemaailmsele arutelule, mis hõlmab teadlasi, otsustajaid, kogukonna aktiviste ja kodanikke üle kogu maailma. Selline arutelu peab seejärel viima tegudeni.

Ülemaailmne harta peab sisaldama kolme elementi:

Digitaliseerimine peaks olema kavandatud viisil, mis teenib säästva arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe saavutamist.
Peale selle tuleb süsteemseid riske vältida.
Iga rahvas peab valmistuma jätkusuutlikuks digiajastuks ning see eeldab reforme haridussektoris, asjakohaste küsimuste intensiivset uurimist ja eetiliste kaitsepiirete kehtestamist.

. harta projekt on avaldatud mitmel veebisaidil. see on avatud kommenteerimiseks ja aruteluks. See tugineb inimõiguste deklaratsioonidele, 2030. aasta tegevuskavale ja Pariisi kliimakokkuleppele. Arvestades pealegi, et digitaliseerimine ja jätkusuutlikkus on niivõrd olulised, oleks mõttekas korraldada 2022. aastal – 30 aastat pärast Maa tippkohtumist Rio de Janeiros – ülemaailmne tippkohtumine teemal „Meie ühine digitaalne tulevik”.

Algselt avaldatud D+C arendus ja koostöö

Heide Hackmann on Rahvusvahelise Teadusnõukogu tegevjuht: heide.hackmann@council.science

Dirk Messner on Saksamaa globaalsete muutuste nõuandekomisjoni (Wissenschaftlicher Beirat Globale Umweltveränderungen – WBGU) kaasesimees ja ÜRO ülikooli direktor: messner@ehs.unu.edu

viited

IPCC, 2018: Globaalne soojenemine 1,5 C. Genf.
IPCC, 2019: Ookean ja krüosfäär muutuvas kliimas. Genf.
Sachs, J., Schmidt-Traub, G., Mazzucato, M., Messner, D., Nakicenovic, N., Rockström, J., 2019: kuus ümberkujundamist säästva arengu eesmärkide saavutamiseks. Nature Sustainability, Vol. 2, september, 805-814.
Maailm aastatel 2050, 2019: Digirevolutsioon. Viin, IIASA.
WBGU, 2019: Meie ühise digitaalse tuleviku poole. Berliin, WBGU.
ÜRO digitaalse koostöö kõrgetasemeline paneel, 2019: digitaalsete vastastikuste sõltuvuste ajastu. New York, ÜRO.