Nõuandev märkus teaduse kirjastamise eelarvamuste kohta

Teaduse aluseks on avaldatud tõendid. Kuigi teadlased, toimetajad ja eksperdihinnangud peavad kõik avaldatava üle otsustama hoolikalt, tuleb teaduskirjanduse terviklikkuse säilitamiseks kohusetundlikult vältida erapoolikust või vähemalt tunnustada ja tunnustada. Sel eesmärgil on teadlastel kohustus püüda olla objektiivne, kui nad koguvad ja tõlgendavad andmeid ning esitavad töid ajakirjadele. Samamoodi on toimetajatel ja kirjastajatel kohustus vältida põhjendamatut eelarvamust avaldatavate paberite valimisel ning retsensendid peavad jääma oma huvidest sõltumatuks.

Nõuandev märkus

Kirjandusse võib sattuda sobimatu eelarvamus, kui muud tegurid peale kvaliteedi ja teadusliku sisu mõjutavad teadlase valikut, mida avaldamiseks esitada, või ajakirja otsust, kas artikkel avaldada.

Millised tegurid soodustavad teaduspublikatsioonide erapoolikust?

Teadlaste eelarvamus

Kuna kogu uudset teavet on võimatu avaldada ja kõik tulemused pole huvitavad, peavad teadlased valima andmed, mida nad tõlgendavad, ja tulemused, mida nad avaldamiseks esitavad, ning valima ajakirja, kuhu nad selle saadavad. See eeldab tingimata subjektiivsete otsuste tegemist.

Vastuvõetamatu eelarvamus tekib siis, kui autorid ignoreerivad andmeid, mis ei vasta konkreetsele vaatenurgale (näiteks ravimite kõrvaltoimete juhtumid), esitavad ainult positiivseid tulemusi või sisaldavad ainult toimetaja või kirjastaja seisukohtadega ühtivaid tulemusi.

Teadlased võivad otsustada, keda oma väljaannete autorina nimetada, et mõjutada toimetajate või retsensentide otsuseid. Näiteks võidakse lisada "auautoreid", kes pole väljaandesse oluliselt panustanud. Teise võimalusena võidakse "kummitusautorite", kes kvalifitseeruvad autorluseks, nimed välja jätta, et varjata võimalikke huvide konflikte.

Toimetajate ja arvustajate eelarvamus

Ajakirja otsus selle kohta, kas saata paber läbivaatamiseks ja/või kas see avaldada, võib samuti olla erapoolik. Toimetajad peavad tegema otsuseid selle kohta, mis sobib nende ajakirja ulatusse ja mis pakub nende lugejatele huvi, mis takistab täielikku objektiivsust. Kuna positiivsed tulemused esitatakse tõenäolisemalt avaldamiseks ja need võetakse tõenäolisemalt vastu, on positiivsete, kuid mõnikord võltstulemuste poole kaldumine vältimatu.

Vastuvõetamatu kallutatus ilmneb siis, kui otsus saata artikkel läbivaatamiseks või otsus vastu võtta, on mõjutatud muudest teguritest peale artikli teadusliku sisu või selle sobivuse ajakirja ulatusega. Näiteks võivad retsensendid, toimetajad ja väljaandjad kalduda teatud riigist, institutsioonist või autorite seotusest, keelest või soost pärit paberite poolt või vastu.

Läbivaatamise käigus võivad retsensendid mitte ainult otsustada, kas soovitada töö vastuvõtmist või tagasilükkamist, vaid ka selle avaldamist edasi lükata. Nad võivad tagasi lükata või edasi lükata paberite vastuvõtmist, mis ei vasta nende endi veendumustele, või nad võivad tõenäolisemalt aktsepteerida või mitte hinnata kriitiliselt paberit, mis toetab mõnda nende varasematest leidudest või dokumente, mis neid laialdaselt tsiteerivad.

Kuna mõned ajakirjad lükkavad enamiku esitatud artikleid tagasi ilma sõltumatu ülevaateta, võivad vastuvõtvad toimetajad olla kallutatud, valides, milliseid töid retsensentidele saata. Anekdootlikud tõendid viitavad sellele, et mõnel juhul saadavad toimetajad tõenäolisemalt artikleid läbivaatamiseks, kui nad on autoritega kohtunud, on nende töödega juba tuttavad või kui autorid on pärit asutusest, mis on toimetajatele teada. Toimetajad saavad valida arvustajaid, kes on nende arvates "pehmed" või "kõvad", et mõjutada seda, kas artikkel võetakse vastu või lükatakse tagasi. Toimetuse otsuseid võivad mõjutada huvide konfliktid, näiteks kui nad edastavad teatud ettevõtete reklaame või osalevad teatud ettevõtete juhatustes.

Kuidas saab avaldamise eelarvamusi minimeerida?

Autorid, teadlased, toimetajad, retsensendid ja kirjastajad peaksid kehtestama protseduurid avaldamise kallutatuse minimeerimiseks ja selle avastamisel võtma parandusmeetmeid.

Toimetajad peaksid püüdma vältida eelarvamusi ja jääma sõltumatuks oma ajakirjade ärihuvidest.

Autorid ja kirjastajad peaksid püüdma teha täielikud andmekogumid kättesaadavaks, et vähendada negatiivsete tulemuste suhtes kallutatust. Asutused, ajakirjad ja uurimisühingud peaksid kasutama jagatud andmebaase, et neile oleks lihtne juurde pääseda ja arvutusi saaks kontrollida. Kliiniliste uuringute puhul peaksid ajakirjad tegema eelneva registreerimise kohustuslikuks, kuna see võib vähendada negatiivsete uuringuandmete "kaotsimineku" või hüpoteeside tagantjärele muutmise tõenäosust. Lõppkokkuvõttes tuleks kõik kliiniliste uuringute andmed kättesaadavaks teha.

Väljaandjaid ja toimetajaid tuleks julgustada liituma avaldamiseetika komiteega (COPE) ja jagama nõuandeid eetiliste tavade kohta.

Väljaanded peaksid oma juhistes autoritele selgelt välja tooma, mis kvalifitseerub autorluseks, et vähendada au- ja kummitusautorluse esinemissagedust. Kui nad saavad käsikirja, peaks ajakiri hoiatama kõiki autoreid, et artikkel on esitatud, ja kinnitama, et kõik autorid on nõustunud nimekirja kandmisega. Avaldatud paberid peaksid näitama autori kaastööde olemust.

Ajakirjad peaksid kaaluma topeltpimeda ülevaate rakendamist. Siin ei öelda retsensentidele – ja võib-olla ka toimetustele, kes otsustavad, kas paber saadetakse retsenseerimiseks – ei autorite nimesid ega nende aadresse ega kuuluvust.

Ajakirjad peaksid taotlema ja avaldama rahastamisallikaid ning loetlema autorite, retsensentide ja toimetajate võimalikud ja tegelikud huvide konfliktid. Nii saab vältida mõningaid huvide konflikte ja lugejad saavad neid ettekande tõlgendamisel arvestada.

Ajakirjad peaksid kehtestama paranduste ja ümberlükkamiste avaldamiseks madala läve ning kehtestama protokollid autorikaebuste käsitlemiseks. Kui paber on tagasi võetud, peaksid kirjastajad andma selgituse. Parandused, ümberlükkamised ja tagasitõmbamised tuleks indekseerida ja linkida, et lugejad leiaksid kirjandust otsides paberi kõige usaldusväärsema versiooni.

Lisalugemist


Otse sisu juurde