Transdistsiplinaarsuse koolitus

See on väljavõte raportist “Vaadates transdistsiplinaarse uurimistöö tulevikku” (2023).

Transdistsiplinaarsuse koolitus

Mida saaksid ülikoolid teha?

Esiteks peavad ülikoolid lähtuma oma juhtimissüsteemidest ning lõpetama selliste mõõdikute ja struktuuride väärkasutamise, mis takistavad transdistsiplinaarset uurimistööd ja muid valdkonnaülese tegevuse vorme. Euroopas võib olla kasulik meenutada kõrghariduse viit põhipädevust, mida nimetatakse ka Bologna protsessi Dublini deskriptoriteks (European Higher Education Area 2005 kvalifikatsiooniraamistik): teadmised ja mõistmine, teadmiste ja arusaamade rakendamine, otsuste tegemine, suhtlemis-, õpioskused (vrd Kehm 2010). Komplektina peaksid need andma märku mõnest heast sisenemispunktist transdistsiplinaarseks koolituseks.

Sõltumata sellest, kas üliõpilane kavatseb keskenduda distsiplinaarsele või laiemale pikaajalisele fookusele, peaks bakalaureuseõppes õpilased tutvuma paljude epistemoloogiate ja vastavate metoodikatega: neid võrrelda, vastandada ja kritiseerida. Näiteks nõuavad kõik loodusteaduste üliõpilased teadmisi eetikast, teadusfilosoofiast ja sellest, kuidas teadus on ühiskonnaga (süsteemselt ja ajalooliselt) seotud. Samuti peavad kõik humanitaarteaduste üliõpilased mõistma loodusteaduste protsesse, omama elementaarset loodusteaduslikku kirjaoskust ning mõistma mõningaid põhimõisteid ja -eeldusi (nt statistika, evolutsioon, jätkusuutlikkus). Veel üheks võimaluseks oleks õpilastel võimalus valikkursuse raames (üle ülikooli ja ülikooli sees, võimalusel ka väljaspool) uurida probleemi, mida nad peavad oluliseks ja motiveerivaks, eelistatavalt meeskonnapõhises keskkonnas. Bergeni Ülikool püüab seda saavutada erinevatel teemadel teaduskondadevahelise valikkursuse „Danningsemner“ (võrreldav saksakeelse terminiga „Bildung“) ja teaduskondadevahelise 2-aastase jätkusuutlikkuse magistriprogrammi kaudu. Sarnast valdkondadevahelist koolitust pakuvad ka teised ülikoolid, nagu Saksamaal Lüneburgis asuv Leuphana ülikool või Šveitsis Zürichis asuv ETH. Pretoria ülikooli programmi "Future Africa" ​​eesmärk on koolitada õpilasi transdistsiplinaarsete pädevuste vallas.

Distsiplinaarse ja laiema koolituse vahelise tasakaalu lahendamine on paljudes institutsioonides pidev arutelu. On selge, et paljud õpilased alustavad karjääri, tuginedes distsipliini sügavusele, kuid ülalpool käsitletud laiemad mõõtmed jäävad väärtuslikuks. Teatavat distsipliini sügavust vajavad isegi need, kes otsivad laiemat karjääri. Tekkivate lähenemisviiside mitmekesisus peaks ise olema uurimise ja hindamise punkt.

Transdistsiplinaarset lähenemist kasutavad uuenduslikud ülikoolid hakkaksid tõenäoliselt võtma väikese kaadri kvaliteetseid tudengeid, kellel on integreeriva mõtlemise oskused, ja koolitama neid kõrgemal bakalaureuseõppe tasemel transdistsiplinaarset mõtlemist. See koolitus hõlmaks tõenäoliselt probleemipõhist õpetamist ja projektitööd (Budwig ja Alexander 2020).

Lõpetajate tasemel tuleks toetada transdistsiplinaarsusel põhinevaid kõrgemaid kraade. Transdistsiplinaarne kraadiõpe nõuab aga üleülikoolilisi keskusi/instituute (mis ei ole teaduskonna juhitud, välja arvatud võib-olla halduskorraldus), millel on transdistsiplinaarsed oskused, et määratleda kogu ülikoolis koolituse pakkumiseks sobivad projektid ja juhendajad. Seda saab teha ainult siis, kui on olemas kogu ülikooli hõlmav poliitika, mis julgustab teaduskondi sellistes küsimustes koostööd tegema, ja abistamiseks loodud haldussüsteemid, sealhulgas rahandus. See tegevus erineb tavapärasest kraadiõppest. Sellise kraadi omandanud üliõpilased nõuavad pidevat juhendamist ja kursuste tööd, mis eristuvad tavalisest doktoriõppe/magistriõppest. Nad vajavad osalemist erinevat tüüpi seminaridel ja aruteludel, kokkupuudet poliitikakujundajatega, kokkupuudet tavateaduse järgse mõtlemisega ja keskendumist transdistsiplinaarsele raamistikule kogu koolituse vältel. Kaasatud õppejõud peavad oma teadustegevuse osana pühenduma transdistsiplinaarsusele. Jällegi on selle uuenduse jaoks vaja transdistsiplinaarsete teadmiste kesküksust, et hinnata kvaliteeti ja teha koostööd õppejõududega nende eesmärkide saavutamiseks. Seda tüüpi pühendunud ja kestev mentorlus on

oluline rahvusvahelises akadeemilises keskkonnas, kus jagatakse endiselt distsipliiniga seotud teenete alusel preemiaid.

Transdistsiplinaarsus puudutab sama palju (kui mitte rohkem) koolitust praktikarežiimis kui ka teadusuuringuid. Transdistsiplinaarne õpetamine erineb selle läbiviimise viisist, kuna see peab olema suuresti probleemipõhine. Transdistsiplinaarsuse kasutamine uurimisvahendina ei piira selle mõju ega sea ebasoodsasse olukorda kaasatud kraadiõppureid.

Mõnede ülikoolide (nt Briti Columbia ülikool) strateegia on korraldada igal aastal sisekonkurss mõne õppejõu jaoks, kes lähetatakse sellisesse keskusesse, et saada kogemusi transdistsiplinaarsuse mõtlemise ja rakendamise alal. Neid peetakse ülimalt prestiižseteks auhindadeks. Kõrgemal tasemel näitavad sellised keskused nagu Santa Fe Instituut prestiiži, mida on võimalik saavutada. Kasulik oleks kogu maailmas välja töötatud erinevate mudelite edasine hindamine. See peaks tegelikult stimuleerima tihedamat rahvusvahelist koostööd ülikoolide vahel, kogemuste ja uute ideede jagamist, et edendada transdistsiplinaarsust.

Oluline on see, et kuna transdistsiplinaarsus nõuab erinevate teadlaste ja sidusrühmade rühmade kokkutulekut, kellel on a priori erinev teadmistebaas, keel, eelarvamused, maailmavaated ja raamistikud, on hädavajalik, et eksisteeriks valmisolek tegeleda keerukate, raskete ja väljakutseid pakkuvad vestlused (Gethmann et al., 2015). Kriitiline on lugupidamine, viisakus ja kehtivate häälte välistamise vältimine. Kahjuks on akadeemilistes ringkondades suundumusi, mis muudavad selle palju keerulisemaks.

VAADAKE KÕIKI SEOTUD ÜKSUSED

Otse sisu juurde