Inimarengu ümberkujundamine
Eelmise aasta inimarengu aruanne (HDR 2019) keskendus võrdsusele ning sissetulekutest ja keskmistest väärtustest kaugemale jõudmise tähtsusele. Järgmine samm oleks keskenduda mõjuvõimu suurendamisele ja võrdsetele võimalustele. Viimasele kolmele aastakümnele tagasi vaadates on tõepoolest ilmne, et inimesed arenevad siis, kui nad tunnevad ja on võimelised. Näiteks energiale juurdepääsu küsimus ei saa seisneda ainult tarnevõimaluste loomises ja selle pooleli jätmises. Vaestele ja tõrjututele tuleb anda volitused aktiivselt, ja võimalusi tuleb teadlikult luua, et need ühiskonnasegmendid saaksid oma vajadustele vastavas koguses kvaliteetset energiat igal ajal juurde pääseda.
Lisaks võimestamisele ja võimalustele on väärikus ja austus üliolulised, kuid neile ei pöörata piisavalt tähelepanu. Võimustamismeetmed peaksid olema sellised, et need, kes on selliste meetmete sihtmärgiks, saaksid tunda ja kasutada oma õigusi. Ometi ei ole tänapäevane poliitika ja valitsemine, tehnoloogia areng ja teed jätkusuutlikkuse poole – tegelikult ühiskonna enda struktuur – aprioorne mõeldud kaasamiseks. Ühiskonna tõrjutud osade kohtlemine väärikalt ja austusega, mida nad väärivad, ning nende täieliku ja võrdse osalemise tagamine arengus on sageli tagantjärele.
Mõelge juhita autodele ja robotitele. Tehnoloogiaettevõtted kipuvad neid lahendusi kavandama ühiskonna rikkamatele segmentidele üle kogu maailma, kus vananev elanikkond on seotud tööjõu hulga vähenemisega. Valitsuste ülesanne on reguleerida selliste tehnoloogiate kasutamist, et minimeerida soovimatuid tagajärgi, sealhulgas rikkuse koondumise ärahoidmist. Sageli on aga esikohal majanduslikud sunnid ja sidusrühmade huvid. Selliste püüdluste tehnoloogiate juurutamise tagajärjed vaestele lähevad võrrandisse harva ja neil jäetakse parimal võimalikul viisil kohaneda.
Ka digitaalne majandus on näide – see majandus ei ole mõeldud vaestele, eriti kirjaoskamatutele ja eakatele, ega naistele. Eesmärgiks sobivuse kontseptsiooni madala sissetulekuga rühmade jaoks ei eksisteeri. Samamoodi ei kehti katastroofideks valmistumine ja nendega kohanemine sageli kõigi inimeste kohta. Haiged, vanad ja väga noored võivad plaanidest puududa. See ei pruugi olla tahtlik, kuid disain on alati keskendunud füüsiliselt või majanduslikult kõige sobivamale.
Põhireeglite muutmine
Üks osa probleemist on selles, et ühiskonna vaesemal osal pole maksevõimet. Seega on neil vähe stiimuleid uuenduste tegemiseks, mis seab nad veelgi ebasoodsasse olukorda. Sellest nõiaringist väljumiseks on vaja institutsionaalset mehhanismi, mis seab esikohale vaesed ja nende vajadused ning tagab, et nende vajaduste rahuldamine on tasuv. Ainult siis saab reaalsuseks soov kedagi maha jätta. Parema sõna puudumisel võib olla aeg luua võrdsete võimaluste valvekoer. Sellise valvekoera põhiülesanne oleks tagada kaasatus kõigis ühiskondlikes ettevõtmistes, olgu selleks siis intellektuaalomandi arendamine ja kasutuselevõtt, rahvusvahelise kaubanduse reeglid või riiklike vahendite kasutamine erinevateks tegevusteks.
Riiklikel fondidel on oma roll võrdsete võimaluste loomisel ja mõjuvõimu suurendamisel. Valitsused toetavad paljusid erasektori tegevusi ning mitmesugused regulatsioonid premeerivad majandustegevust, innovatsiooni ja ettevõtlust. Kindlasti on võimalik välja töötada konkreetsed stiimulid ja kehtestada konkreetsed preemiad, et hõlbustada mõjuvõimu ja võimaluste loomist. See ei seisne reservatsioonide või kvootide süsteemi loomises: see on tõkete eemaldamine ja tunnistamine, et tänane tegevus võib homme tuua kasu. Selliseid hüvesid tuleks tunnustada ja ratsionaliseerida, et liikuda kõigi jaoks mõeldud inimarengu poole.
Samuti on oluline kaasata kodanikud ise inimarengu ümberkujundamisesse selliselt, et see oleks kaasav ning vastaks nende vajadustele ja püüdlustele. Kodanikuteaduslikud lähenemisviisid võiksid selles osas olla tõhusad: õiget tüüpi küsimuste ja õige ülesehituse korral peaks olema võimalik kiiresti mobiliseerida vastuseid paljudelt inimestelt.
Võimsuse ja võimaluste mõõtmine
Selle hindamine, kas ja mil määral on inimestele volitatud, ei ole sama, mis inimarengu muude aspektide mõõtmine: näiteks mõne miljardi inimese vaesusest välja toomine või mõne miljoni inimese klassiruumidesse paigutamine räägib kvantitatiivsest tulemuslikkusest, kuid mitte kvalitatiivsest. või soorituse jätkusuutlikkus. Sellegipoolest peaks olema võimalik leida soovituslikke viise, kuidas hinnata jõupingutusi, mis on tehtud inimeste mõjuvõimu suurendamiseks ja võrdsete võimaluste loomiseks seoses selliste vaesuse ja hariduse andmetega, kui liiguksime tsüklit ülespoole ja uuriksime tööturgu ja/või regulatsiooni. keskkond, mis ümbritseb ühiskondlikke kaitsemeetmeid. Näiteks võib avalike vahendite voogu dekonstrueerida, et hinnata nende vahendite protsenti, mis viivad probleemideni, millel on otsene mõju suuremale mõjuvõimule ja võimalustele.
Võtkem intellektuaalomand, näiteks COVID-19 vaktsiini väljatöötamine. Tavaliselt eeldatakse, et vaktsiin on kättesaadav kõigile, kes seda vajavad. Kuid nagu me teame, ei taga kättesaadavus iseenesest juurdepääsetavust. Selleks, et see juhtuks, tuleb teha midagi muud, midagi enamat. Jällegi peaks olema võimalik seda välja töötada ja luua õiget tüüpi mõõdikuid, mis võimaldavad meil hinnata, kas konkreetsele kogukonnale on antud volitused ja talle on antud vajalikud võimalused.
Leena Srivastava on IIASA peadirektori asetäitja teaduse alal. Tema uurimustöö on viimase kolme aastakümne jooksul olnud energia-, keskkonna- ja kliimamuutuste poliitika valdkondades.
Kaanepilt: autor drufisher on Flickr
