Riskid ja võimalused koronaviiruse kriisile reageerimisel – prof dr Dirk Messner

See ajaveeb on pärit Corona jätkusuutlikkuse kompass algatusel.

Oleme praegu olukorras, mida eksperdid on kirjeldanud kui täiuslikku tormi – mitmemõõtmelist kriisi, kus erineva ulatusega vastastikune dünaamika võib põhjustada märkimisväärset kahju. Kolm jõudu tuleb taltsutada, mis on võimalik, kuid mitte mingil juhul kindel.

Esimene on koroonaviiruse kriis: kui meil ei õnnestu viirust kontrolli alla saada ja selle levikut ära hoida ning tervishoiusüsteemid kukuvad kokku, tekivad märkimisväärsed majanduslikud ja sotsiaalsed kahjud. Kui näiline ja tegelik sotsiaalne ebaõiglus suureneb, siis aasta lõpuks võivad autoritaarsed natsionalistid, kellest praegu (vähemalt enamikus riikides) midagi kuulda ei taha, tagasi tulla. Kui võitlus koroonaviirusega on ebaõnnestunud, nõrgeneb majandus ning koos sellega sotsiaalne sidusus ja demokraatia. Seetõttu on poliitilisel tasandil vaja otsustavaid samme koroonakriisi lahendamiseks. See ei nõua mitte ainult tõhusat strateegiat, vaid ka "rahulikkust". See võis olla parim väljendas Bill Gates: "Usu mind. Saame majanduse uuesti üles ehitada. Kuid me ei saa surnuid ellu äratada.

Teiseks ohuks on kliimamuutused: kui koroonaviiruse kriis neelab kogu meie jõu ja jätame kliimamuutuste küsimuse tähelepanuta, ootab meid ees erakordselt raske 21. sajand. Üha suureneva globaalse soojenemise tagajärgi on korduvalt kirjeldatud. Geosüsteemid võivad jõuda murdepunkti: Gröönimaa jääkilp, mille sulamine eeldab merepinna seitsmemeetrist tõusu, hävib pöördumatult. Märkimisväärset kahju tekitataks ka Aasia mussoonsüsteem ja Amazonase vihmametsad, millel on tohutud tagajärjed vee kättesaadavusele ja suutlikkusele toita kohalikku elanikkonda. Kliimamuutusi (nagu koroonaviiruse kriisi) saab ohjeldada ainult kiire ja ambitsioonika tegevusega.

Kolmandaks on määrava tähtsusega olukord vaesemates riikides: võib vaid ette kujutada, millise humanitaarkatastroofi võib koroonaviirus nii kaugele levides põhjustada näiteks Aafrikas. Vaesemates riikides on tervishoiusüsteemid sageli nõrgad ja paljud inimesed elavad slummides. Olukord põgenikelaagrites tundub veelgi hullem; näiteks Idlibis. Oleme teadlikud, et sotsiaalmajanduslik ebastabiilsus toob kaasa vägivalla, mille tagajärjel võivad kokku kukkuda terved riigid. Seetõttu muutuvad humanitaarkatastroofid rahvusvahelise julgeoleku küsimusteks. Siinkohal tasub mainida ka seda, et viis, kuidas USA ja teised lääneriigid Hiinaga võrreldes koroonaviiruse kriisist üle saavad, ei ole rahvusvahelise korra seisukohalt tähtsusetu.

Nende kolme kriisi mängimine üksteise vastu ei saa ega tohi määrata meie tegevust. Väljakutse on saavutada edu kõigil kolmel rindel, et 2020. aastatel õitseda ning säästva arenguga seotud võimalusi võita või isegi laiendada.

Mida me kriisidest teame – ja mida saame neist õppida

Ühest küljest usaldavad inimesed ja organisatsioonid olukordades, mida iseloomustab suur ebakindlus, hirm ja eksistentsiaalsed mured, läbiproovitud rutiini. See on kaitsemehhanism turvalisuse ja kontrolli taastamiseks. See refleks raskendab sageli oluliste, tulevikku suunatud uuenduste käivitamist, mis keskenduvad näiteks jätkusuutlikkusele. Kriisid võivad vallandada "kognitiivsed lukud" või mineviku struktuuridesse kinnijäämise. Seetõttu on vaja tugevaid hääli, mis näitaksid, kuidas tulevasi investeeringuid saab õigesti konfigureerida ning mis käsitleksid siin ja praegu kehtivaid hirme ja ebakindlust.

Teisest küljest on kriisid aga sageli hetked, mil muutuvad võimalikuks muutused, mis tavatingimustes muidu mõeldamatud oleksid. Selliste muutuste näideteks on radikaalsed meetmed koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Sarnase kogemuse elasime läbi 2008. aasta ülemaailmses finantskriisis, kui pangad ootamatult riigistati.

Kuni kõik näib toimivat, on otsustajatel vähe stiimuleid radikaalsete muutuste alustamiseks. Kriisiolukorras pingutatakse aga kättpidi, et leida uusi lahendusi. Michael Cohen, James March ja Johan Olson kirjeldasid seda nähtust 1972. aastal oma "prügikasti mudel". See, kas praegune kriisiolukord mõjutab meie ambitsioone pärssivalt või valitsevad võimalused ambitsioonikateks investeeringuteks jätkusuutlikkusesse ja sotsiaal-ökoloogilistesse muutustesse, sõltub avalikul tasandil toimuvatest aruteludest. Praegu, kriisi sügavuses, käib võitlus selle üle, kuidas tulevikku tõlgendada. Seetõttu on väga oluline küsimus, kuidas ja milliste kontseptsioonidega jätkusuutlikkuse ja keskkonna ning poliitikamaailma uurimine kaasatakse, et muuta ebakindlus tulevikulootuseks.

Loome nüüd positiivse tuleviku

Tulevikuväljavaated ja loomingulised lahendused tekivad tavaliselt olemasolevate võimaluste kombinatsioonist. Teisisõnu öeldes: enamik uuendusi, mida praegu vajame, on juba ettevalmistamisel. Neid tuleb kohandada praeguse olukorraga ja ümber hinnata täiusliku tormi kolme jõu vaatenurgast.

Hetkel on olulised kolm asja: esiteks tuleb koroonaviirusevastane võitlus siduda võitlusega kliimamuutuste ja keskkonnakriiside vastu. Viiruse tekitatud kahju tõttu tuleb majandust elavdada majanduskasvu hoogustavate pakettidega ja avaliku sektori investeeringutega infrastruktuuri, et tööhõive tase stabiliseerub ning kliimakaitse ja õiglus edeneks. Kiirendada saab elektriliikluse taristu arendamist, kahekordistada hoonete energiasäästliku renoveerimise kvooti ning rajada rohelise vesiniku põhikonstruktsioone. Saksamaa Keskkonnaagentuur ja teised institutsioonid, mis keskenduvad oma töös jätkusuutlikkusele, peaksid nüüd tegema koostööd peamiste majandusuuringute ja innovatsiooni institutsioonidega, et ühitada majanduslik ja sotsiaal-ökoloogiline ratsionaalsus. See võimaldaks luua jätkusuutlikke majandusstruktuure kiiremini, kui see tavatingimustes võimalik oleks olnud. Kriisist saaks siis võimalus.

Teiseks on tulevaste sotsiaalhoolekande kontseptsioonide jaoks oluline koroonakriisi õppetundide keskpika perspektiivi perspektiiv: jätkusuutlikkuse arutelud muutuvad koronaviiruse kriisi tõttu. Täiendavalt pööratakse tähelepanu vastupidavusele, st majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride vastupidavusele ja tugevusele. Kriisi tõttu saab selgemaks ka avalike teenuste tohutu tähtsus – näiteks juurdepääs tõhusalt toimivale tervishoiu- ja haridussüsteemile. Koroonaviiruse kriis annab täiendavat usaldusväärsust ka elustiilile, mis toetab jätkusuutlikkust liikuvuse, tarbimise, toidu ja loodusega suhtlemise valdkondades. Peaksime seda võimalust kasutama. Koronaviiruse kriisi tõttu edeneb ka digitaliseerimine. Seetõttu on veelgi olulisem viia kokku muutus jätkusuutlikkuses ja digitaliseerimises.

Kolmandaks kukume läbi ilma ülemaailmse koostööta: finantsturu kriise, kliimamuutusi, rahvusvahelist rännet ja piiriüleseid haigusi, nagu Ebola ja Corona, silmas pidades on see õppetund põhimõtteliselt õige, kuid seda on lihtsam sõnastada, kui seda realiseerida. Fakt on ka see, et mitmepoolsust on viimastel aastatel nõrgestanud natsionalistlike liikumiste esiletõus kogu maailmas. Pealegi on esimene reaktsioon koroonaviirusele olnud isolatsioon.

EL peaks nüüd tegema kaks asja, et edendada koostöö arendamist praeguses kriisis: see peaks võtma selge kohustuse rakendada ELi rohelist kokkulepet ja siduma selle koroonaviiruse pakettidega, et hoogustada majanduskasvu. Teiseks peaksid ELi riigid ja G20 riigid pakkuma tõhusat tuge Aafrika riikidele, mida koroonaviirus ohustab, ning kaasama oma paketti ka teisi vaeseid riike, et kiirendada majanduskasvu nii humanitaarkaalutlustel kui ka rahvusvahelise solidaarsuse toetamiseks. ja omakasu.

Kui kõik läheb hästi, võib aastatel 2020/2021 näha nihet jätkusuutliku majanduse ja ühiskonna suunas. Täiusliku tormistsenaariumi korral võivad asjad aga hoopis teisiti kujuneda.

Prof dr Dirk Messner on Saksamaa Keskkonnaagentuuri (Umweltbundesamt, UBA) president ja rahvusvaheliselt tunnustatud jätkusuutlikkuse teadlane.

Corona jätkusuutlikkuse kompass – hallata täna, hallata homme

Corona Sustainability Compass on uus algatus, mida juhib UBS (Umweltbundesamt) koostöös ISC, Future Earthi ja Stiftung 2°-ga (Foundation 2°). Kliki siia rohkem informatsiooni.