COVID-19-st õppimine ja vastupidavamate toidusüsteemide loomine

COVID-19 pandeemia on võimendanud humanitaar- ja sotsiaalmajanduslikku kriisi, mis mõjutab arengutingimusi, ning tõstab olemasolevad süstemaatilised probleemid esiplaanile. Üks selline probleem on ülemaailmsete toiduvarude nappus teatud piirkondades ja toidusüsteemide nõrkused. Kroonilise nälja all kannatavate inimeste arv oli enne kriisi hinnanguliselt üle 800 miljoni ja nüüd võib see arv hüppeliselt hüpata.

Maailma toiduprogramm, 2020. aasta laureaat Nobeli rahupreemia, on hoiatanud, et 2020. aasta lõpuks on an näljahäda võib ähvardada veel 130 miljonit inimest, osaliselt COVID-19 pandeemia ja selle leviku ohjeldamise püüdluste tõttu. Säästva toidusüsteemi ülesehitamine on seetõttu ülioluline ÜRO säästva arengu eesmärkide suunas liikumiseks.

Probleemid toidusüsteemiga olid olemas enne pandeemiat, umbes 11. aastal kannatas nälga 2017% maailma elanikkonnast. Alatoitumus on alates 2014. aastast konfliktide, kliimamuutuste ja äärmuste tõttu suurenenud ning on kõige levinum Sahara-taguses Aafrikas (kus see puudutab 23.2% elanikkonnast), Kariibi mere piirkonnas (16.5%) ja Lõuna-Aasias (14.8%). Prognoositakse, et kliimamuutused tõstavad põllumajandustoodete hindu ja seavad 77. aastaks näljariskile veel 2050 miljonit inimest, ohustades sellega ÜRO säästva arengu eesmärki lõpetada ülemaailmne nälg.

COVID-19 pandeemia on neid probleeme võimendanud, kutsudes üles kiiresti tegutsema. Selleks et uurida, kuidas maailm saaks kriisist jätkusuutlikult toibuda, on Rahvusvaheline Teadusnõukogu (ISC) ja Rahvusvaheline Rakendussüsteemide Analüüsi Instituut (IIASA) teinud koostööd, et luua Konsultatiivne teadusplatvorm – teadlaste, poliitikakujundajate ja kodanikuühiskonna esindajate vaheliseks konsulteerimiseks, arutamiseks ja koostööks.

Toidusüsteemid ei mõjuta mitte ainult vaesuse ja toiduga kindlustatusega seotud probleeme, vaid on ka kestlikkusega seotud väljakutsete, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vähenemise, globaalse soojenemise ja sellega seotud kliimamuutuste mõjude keskmes. Vastupidavama toidusüsteemi poole liikumiseks vajavad dieedid, maa tootlikkus, maakasutuse reguleerimine ja rahvusvaheline kaubanduspoliitika põhjapanevaid reforme.

Vastavalt Euroopa komisjoniToidusüsteemid põhjustavad tänapäeval peaaegu kolmandiku ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest, ammendavad suurel hulgal loodusvarasid, põhjustavad bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, põhjustavad negatiivseid tervisemõjusid (ala- ja ületoitumise tõttu) ja jätavad kõik osalised, eriti esmatootjad, ilma võimalusest õiglane majanduslik tulu ja elatis.

IIASA ökosüsteemide teenuste ja juhtimisprogrammi programmidirektori kohusetäitja Petr Havliku sõnul hõbekuuli pole. Selle asemel vajavad toiduainete tarneahelad põllumajandustoodetega kauplemise kasvu ja põllukultuuride saagikuse jätkusuutlikku suurendamist. Valitsused peavad selgesõnaliselt siduma jõupingutused põllu- ja karjamaa saagikuse suurendamiseks õiguslikud meetmed kaitsta metsi, savanne ja turbaalasid põllumajanduseks muutumise eest. Toidupuuduse kaotamine on samuti ülioluline ja nõuab nõudluse määra olulist vähendamist. See nõuab toidukao ja raiskamise vähendamist, liharohkete tarbijate toitumise suunamist taimsetele toiduainetele ja biokütuste tootmise edasise laienemise vältimist.

Sellel on neutraalne või positiivne keskkonnamõju ning see aitab leevendada kliimamuutusi ja kohaneda selle mõjudega, pöörates samal ajal tagasi bioloogilise mitmekesisuse vähenemise. Samuti tagab see toiduga kindlustatuse, toitumise ja rahvatervise, tagades, et kõigil on juurdepääs piisavale, ohutule, toitvale ja jätkusuutlikule toidule, et toita peaaegu 10 miljardit inimest poolt 2050.

Mauritiuse endine president Ameenah Gurib-Fakim selgitas, et toiduainete tootmine on otseselt seotud tööhõive määra ja sissetulekute kindlustamisega. Ta ütles ka,

"Makrotasandil näeme maailma, riiki või kontinenti, mis mõnikord suudab toota piisavalt toitu, et toita oma kasvavat elanikkonda, kuid tootmisest ja jaotusest lihtsalt ei piisa nälja kaotamiseks."

Aleksandria emeriitraamatukoguhoidja Ismail Serageldin ütles, et toidusüsteemi reformimiseks, kuna kliimamuutus muutub eelseisvaks probleemiks, oli vaja suuremat rõhku panna teadusuuringutele, et parandada täppispõllumajandust. See tähendab, et kaasaegse tehnoloogia abil tuleb toota rohkem saaki, kasutades samal ajal vähem ressursse.

aastal pakutud tehnoloogilised lahendused 2019. aasta maailmaressursside aruanne hõlmavad põllukultuuride omaduste valimist või lisandite kasutamist, mis vähendavad riisi ja veiste metaaniheitmeid, täiustatud väetisevorme ja põllukultuuride omadusi, mis vähendavad lämmastiku äravoolu. Sellega võivad kaasneda päikeseenergial põhinevad väetiste valmistamise protsessid, värsket toitu pikemaks ajaks säilitavad mahepihustid ja taimsed veiselihaasendajad.

Serageldin lõpetas veebiseminari, oodates tulevasi liikumisi. Ta käsitles seda, kuidas suurandmed ja pilvesalvestus laiendavad avatud teaduse liikumine, mis võimaldab tarkvaral olla pigem teenus kui vara. See võimaldab ülemaailmset juurdepääsu uuenduslikele tehnoloogiatele ja soodustab teaduslikke muutusi.

Lõpetuseks rääkis ta vajadusest mõelda globaalselt ja tegutseda lokaalselt seoses loodusega koos elamise ja meie mõju mõistmisega planeedile. Ta prognoosib, et noorem põlvkond viib seda algatust teaduse, tehnoloogia, innovatsiooni ja aktiivsusega edasi. Täpsemalt digitehnoloogiad, uued bioloogiad ja sotsiaalse võrdsuse ja keskkonnateadlikkuse toetamine olemasolevate jõudude vastu, et aidata luua vastupidavamat toidusüsteemi, kaotada nälg maailmas ja võidelda kliimamuutustega.

Uurige veebiseminari kohta lisateavet ja vaadake seda veebis.

Foto: Nilotpal Kalita on Unsplash