Mary Robinson – Pariisi kliimalubaduse jaoks pole aega varuda

See artikkel on osa ISC-st Teisendus21 seeria, mis sisaldab meie teadlaste ja muudatuste tegijate võrgustiku ressursse, mis aitavad teavitada kliima ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks vajalikest kiireloomulistest muutustest.

Sel nädalal esitas Iirimaa endine president, endine ÜRO inimõiguste ülemvolinik, praegune vanematekogu esimees ja ISC patroon Mary Robinson oma arvamusavalduse. Projekti sündikaat. See artikkel on loal uuesti avaldatud.

COVID-19 pööras 2020. aastal maailma pahupidi. Kuid see on meile ka näidanud, et kui tegutsemiseks on poliitiline konsensus, saab inimeste leidlikkust ja innovatsiooni rakendada globaalsete väljakutsetega toimetulemiseks vajalikul määral ja kiirusega.

Oleme enneolematu kiirusega välja töötanud, testinud ja hakanud kasutusele võtma mitu tõhusat vaktsiini COVID-19 vastu. Nüüd peame võtma sama otsuse, et võidelda teise suure eksistentsiaalse ohuga inimkonnale: kliimamuutustega. ÜRO peasekretärina António Guterres pane see eelmisel kuul "oleneb meie tulevane julgeolek ja jõukus julgetest kliimameetmetest."

Ja ometi, isegi kõige viimasel, 12. detsembril toimunud kliimaambitsioonide tippkohtumisel jäid paljude juhtide kohustused siiski kaugele alla selle ühise väljakutse lahendamiseks vajalikust. Kindlasti on Euroopa Liit, Ühendkuningriik ja isegi mõned väiksemad riigid, mis on kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamad, oluliselt tugevdanud oma 2030. aasta heitkoguste vähendamise eesmärke. Kuid USA, Jaapan, Hiina ja teised suuremad kasvuhoonegaaside tekitajad peavad endiselt eeskuju järgima, eelistatavalt enne ÜRO kliimakonverentsi (COP26) novembris Glasgow's. Arvestades meie ees seisvat kriisi, ei ole enam vabandusi viivitamiseks või laiskusele.

Viis aastat tagasi tuli maailm pärast pikki ja vaevarikkaid läbirääkimisi kokku, et sõlmida Pariisi kliimalepe. See oli viimaste aastate üks suuremaid mitmepoolse diplomaatia võidukäike, kuid seda ei tohi võtta iseenesestmõistetavana. Ilma veelgi suurema pühendumiseta tegutsemisele on oht, et Pariisi pärand läheb täielikult raisku.

Vahepealse poolkümnendi sündmused on loonud geopoliitilise maastiku, mis poleks Pariisi kogunutele äratuntav. Sel ajal oleksid sõnad nagu "koroonaviirus" või "Brexit" tekitanud vaid hämmeldunud õla kehitamist; nüüd pälvivad nad kogu maailma poliitikakujundajate ning riigi- ja valitsusjuhtide palavikulist tähelepanu.

Kuid me ei saa lubada, et need arengud varjavad jätkuvat ja üha teravamat vajadust kliimameetmete, eriti kliimamuutuste rahastamise järele. Üle kümne aasta tagasi maailma rikkaimad riigid panditud mobiliseerida 100. aastaks 2020 miljardit dollarit aastas, et aidata vaesemaid riike kliimamuutustega kohanemisel ja leevendamisel. See tähtaeg on nüüd möödas ja need riigid ei ole veel oma lubadust täitnud.

Siiski on lootust. Mul on hea meel, et USA valitud president Joe Biden kinnitas taas oma kohustust ühineda uuesti Pariisi kokkuleppega kohe pärast ametisse astumist. Ameerika juhtkonda on hädasti vaja pärast nelja raisatud aastat tarbetut hävitamist Donald Trumpi ajal. USA 2 miljardi dollari suurune makse Rohelisele Kliimafondile, et aidata täita oma osa 100 miljardi dollari suurusest kohustusest, oleks konkreetne täiendus Pariisi kokkuleppega uuesti ühinemisele. See raha oli juba olemas panditud Barack Obama presidendiks oleku ajal, seega pole mingit vabandust selle USA rahandusministeeriumi kassasse jätmiseks.

Samamoodi ei tohi teised rikkad riigid kasutada taas USA-le keskendumist alibina oma kohustuste taganemiseks. Saksamaa kantsleri Angela Merkeli oma hiljutine teadaanne See, et ta algatab järgmisel aastal uue rahvusvahelise kliimamuutuste rahastamise protsessi, on teretulnud kavatsuste deklaratsioon. Kuid varasemad kogemused näitavad, et me ei saa loota kõrgele retoorikale.

Lisaks peavad kõik riigid 2021. aastal esitama selge tõendi, et nad vaatavad läbi ja püüavad suurendada oma riiklikult kindlaksmääratud panuse ambitsioone – vabatahtlikku vahendit, mille kaudu allakirjutanud peavad kinni oma Pariisi kokkuleppest tulenevatest kohustustest.

Solidaarsus ja õiglus on nii Pariisi kokkuleppe kui ka 2015. aastal vastu võetud ÜRO säästva arengu eesmärkide keskmes. Need põhimõtted ja nendega kaasnevad kohustused on olulisemad kui kunagi varem, kui kavandame jätkusuutlikku toibumist šokist. COVID-19.

Otsene tõde on see, et oleme Pariisist möödunud viie aasta jooksul liiga palju aega raisanud. Poliitika, mida vajame heitkoguste vähendamiseks – sealhulgas fossiilkütuste toetuste lõpetamine, mõistlik süsinikdioksiidi hind ja investeeringud taastuvenergiasse – on olnud sobilikud, ebajärjekindlad ja koordineerimata. Kuid kliimakriis, nagu ka COVID-19, ei järgi piire ja on riikliku suveräänsuse suhtes ükskõikne.

Kuigi tähelepanu on korralikult viirusele keskendunud, on maailm olnud tunnistajaks ka üha ekstreemsematele ilmastikunähtustele, alates Austraalia ja California metsatulekahjudest kuni kogu maailmas registreeritud kulukaima tormini. Bengali laht, mis sundis kaks miljonit inimest oma kodudest evakueerima. Oleme kõik saanud teravalt ja lähedaselt teadlikuks inimeksistentsi haprusest ning sellest, mil määral on meie saatused piiride ja põlvkondade vahel omavahel seotud.

Kui me sealt edasi liigume Pariis kuni 2030, peaksid nii ülemaailmsed juhid, ettevõtted kui ka kodanikud eeldama, et neid hinnatakse täna tehtud (või tegemata) tegevuste põhjal. Ei meie järeltulijad ega planeet ei talu egoistlikumat lühinägelikkust.

Alates 2020

Robinson ja Daya Reddy kutsuvad raamatus „Kliimamuutuste vastu võitlemine COVID-19 kiireloomulisusega” valitsusi ja ettevõtteid üles käsitlema 2020. aastat globaalse soojenemise vastu võitlemises pöörde- või vaheaastana. Loe edasi.